Kuldmunad

Tegin mina silmad lahti ja vaatasin, et kuldmunad on tulnud. Kuigi ma ei arva, et munadel oleks mingit mõtet turunduslikust seisukohast (väljaarvatud valmistajaagentuuri turundamisel), Otsustasin vaadata, mida siis see aasta heaks peeti.

2007. aasta oli esimene, mille jooksul ma ei ole praktiliselt vanameediat tarbinud. Ma ei vaata telekat ja lehti loen episoodiliselt. Välireklaam on vast kanal, millega mind kõige paremini tabada, aga seal teevad reklaamiinimesed erakordseid pingutusi, et sõnum tarbijani ei jõuaks (värvivalik, kirja suurus, teksti maht jne). Seetõttu viskasingi pilgu ainult neti finalistidele.

Kuna ma pole kõige taiplikum inimene, siis jäi mul arusaamatuks, mida Delfi artikkel, täpselt loetles. Erali lehel puudus võitjate kohta info.

Kaks auhinda, mis Delfis mainutud olid Kandiline Muna Bling-Bling Award: Blingmees ja Kandiline Muna Style Award: Vertigo.

Blingmees meeldis mulle väga. Oleks võinud ka stiiliauhinna saada. Hea leid oli Blingmehe Orkuti profiili loomine, sellele oleks võinud ka saidist viidata. Paar tehnilist apsu hakkas silma, aga need ei seganud üldist elamust. Hea kraam.

Teine netiteemaline auhind oli Vertigo. See oli ikka täiesti masendav oo-jeez-paneme-brošüüri-veebi-ning-lisame-kellad-ja-viled veeb. Mul võttis ikka tükk aega enne, kui ma aru sain, kus klikkida ja see juhtus pigem kogemata. Minule, kui vanale Flashi-sõbrale, oli tegemist punase rätiku näitamisega.

Millest alustada? Muusika annab kodulehele hoopis uue dimensiooni ja jääb arusaamatuks, miks kõik seda oma lehel ei kasuta. Muusika väljalükkamise koht oli peidetud samasse kohta kuhu menüü. Ma olin oma kõlarid kogemata liiga valjuks unustanud ja nii hakkas kohe suurem rabistamine…

Tekstide loetavus ja suurus olid väga kehvad, mis tulenes suuresti kaldus oleva Times fondi kasutamisest. Põhimõtteliselt on võimalik leida ka halvemini loetav font, aga ilmselt ei olnud selle jaoks eelarves raha.

Oli veel palju huvitavaid funktsioone. Uute akende avamine sama veebi piires, mis ei anna inimestele infot vaid sunnivad neid Flashi laadimist jälgima. Üks väga lõbus koht oli reserveerimine. Veeb, mis koosneb peamiselt kelladest ja viledest, palub oma kasutajatel teha broneeringud telefoni või maili teel, isegi pisikest veebi vormi ei ole viitsitud teha. Mis siin ikka lamajat peksta… Kurb on, et keegi kasutajatele ei mõtle.

Huvitav on see, et kui ma otsisin tugeva usability taustaga kujundajat, siis üks soovitus oli Loovvool… eeee… tõsiselt või?

Kiire ülevaade ka ülejäänud kuuest finalistist interneti kategoorias.

Otepää Snowtubing – nende lehte kasutan viimased pool aastat, näitena sellest, miks on täis-Flash otsingumootorite mõttes halb. Tehniliselt ja esteetiliselt väga ilus, mina nii ei teks.

Rotermanni koduleht läheb jälle sinna laseme-kasutajal-Flashi-laadimist-vaadata saavutuste hulka… ja mitte vähe. Aga, et mingit jama ei oleks, siis ajame ta ka navigatsiooniga segadusse. Nii võib loota, et järgmise Flashi laadimine jätab talle võimaluse eelmisel lehel kogetut seedida. Tegijad on tabanud ka ideed, et taustamuusika aitab oma brändi palju paremini tarbija teadvusesse tembeldada. Ma juba valin muusikat, mida meie veebis kasutada. See oleks vast üks mõte, mis aitaks meil kliendile oma uuenduslikkust ja rõõmsameelsust kommunikeerida.

Viru Valge. Vau! Disainer ja programmeerija sõbralikult näe, ulatavad teineteisele nüüd käe. Mulle tõesti meeldivad ilusad, ja tehnoloogiliselt hästi teostatud, asjad. Aga! Seda ei peaks tegema kasutajamugavuse arvelt! Võtame kasutajalt ära tuttava navigatsiooni, paneme ta ootama, ajame ta segadusse… oo-jee… kus nüüd meie bränd mühab kasvada. Soovitaksin väikest eksperimenti. Jooge ära pool pudelit Viru Valget, siis minge nende retseptilehele ja vaadake, kui mõnus seda kasutada on.

EMT je R2 – So what? Nende kohta ei ole eriti midagi öelda, lihtsalt mingid suvalised veebid. Miks nad siin on? Filler? Praegu ma kaevan endale auku 🙂 Need on need veebid, mis ei kasuta iga asja jaoks rajult Flashi ja seega võiks Flashi-sõbrad öelda, et näed mingit emotsiooni ei teki… Oma kasutatavuselt on nad kindlasti mitmest eelnevast paremad. Aga see, et me otseselt kasutajat ei takista, ei tohiks veel olla aluseks sellise ürituse finalistide sekka jõudmiseks.

SEB Õppelaenu kampaania on sellepärast huvitav, et ma ise võtsin just SEBist õppelaenu. Tõsi vahetult pärast kampaania lõppu ja seega jäin mp3-mängijast ilma. Asjaolu, miks ma seda hiljem tegin on muidugi see, et me ei teadnut kampaaniast midagi. Tuleb tunnistada, et ega ma polnud ka, oma vanuse tõttu, sihtgrupp.

Lehest siis natuke. Põhimõttselt peaks ta minema sinna „so what“ kategooriasse. Huvitava lahendusena on siin kasutatud seda, et lisainfo andmise asemel saadetakse kasutaja ettevõtte avalehele, kust ta peab siis ise tee õigesse kohta leidma. „Õppelaenu tingimusi uuri lähemalt“ viitab otse www.seb.ee peale. Äkki oleks võinud üldse siia saata www.sebgroup.com? Sealt oleks juba mõne klikiga õppelaenutingimused üles leidnud.

OK! Aitab nüüd tatipritsimisest. Ma tean küll, et keegi ei hinda, ega saakski hinnata, reklaami efektiivsust, ROId, kasutatavust jne. Tegelikult hinnatakse ainult pilti ja kellade-vilede esmast mõju. Lõpuks kogu selle jutu „so what“: ärge sihtige mune, sihtige kasutajat! Tehke nii, et tal hea oleks ja kliendile sellest, mida teete, ka kasu oleks.