Progressi ei ole
Täna oli mul vaja mustale taustale kokku tõsta kolm fotot ja lisada nende alla tekst. Mõnevõrra eripäraseks tegi selle ülesande faili mõõt, mis oli 10178 korda 6288 pikslit ja 16 bit per channel CMYK tifina salvestatult oli fail 500 megabaiti suur. Probleem oli siis selles, et kogu tegevusele kulus mul ligikaudu poolteist tundi.
Mõistan, et mul ei ole just mingi superarvuti aga, come on!, poolteist tundi! Mu arvutil on 1GB mälu 1,73GHz protsessor ja suhteliselt aeglane kõvaketas. Iga arvutihuviline ütleb nüüd, et kae lolli, sellise käsnaga tahab pilte töödelda. Ma peaaegu nõustuksin sellega, kui ei oleks üht pisiasja.
Nimelt, kümme aastat tagasi üritasin ma väga sarnast tegevust teha ligikaudu sama mõõtu failidega ja kulunud aeg oli ligikaudu sama. Tol ajal mõtlesin, et oleks mingi vinge raal käepäras küll siis asjad käiksid kähku. Võta näpust! Minu praegune arvuti oleks 1997. aastal mahtunud umbes esimese paarituhande kiireima arvuti sekka, mis on üüratult kiirem, kui see masin millega ma tegelikult seda tööd tegin. Arvutiks oli suure tõenäosusega 200MHz Pentium Pro 256MB mäluga. Praeguse ja toonase arvuti protsessorite kiiruse vahe on ligikaudu 10 korda ja mälu vahe 4 korda. Võiks nagu oodata, et sama töö saab tehtud tiba kiiremini? Kasvõi kaks korda kiiremini? No… tunniga?
Progressi ei ole!
Selle sama asja pärast lahkus prominentne arendaja, Con Kolivas, suvel Linuxi kerneliarendajate seast. Desktopi jõudlusest on kõigil savi.
