Sõprade petmine
Washington Post kirjutab, et USA tarbijakaitse, FTC, on ette võtnud viral marketingi (mis selle eestikeelne vaste võiks ikkagi olla) uurimise. Siin on siis küsimuse all see, kui inimestele makstakse selle eest, et nad oma tutvusringkonnas mingit turundussõnumit levitaksid, kasutades selleks suud, ajaveebe, foorumeid ja muud taolist.
Jama on nimelt eetikas, mis nagu ikka, segab äri ajamist. Kui ma räägin sõbrale, et „adi teeb ikka jube vingeid tosse, vaata millise rajud asjad ma sain,“ siis arvab sõber, et ma annan talle head nõu ja tormab poodi. Mina avan samal ajal internetipanga ja vaatan, kas viimane ülekanne turundajalt on juba kohale jõudnud. Jama on siin selles, et klient (minu sõber) on meelitatud kaupa või teenust tarbima infoga, mille erapooletuses pole tal põhjust kahelda või ta arvab teadvat allika meelsust.
Intelliseek viis 2005. aastal läbi viidud uuringu mille tulemusena leidis, 30 kuni 40 protsenti vastajatest kaotaksid usalduse oma sõbra vastu, kui saaksid teada, et soovituse põhjuseks oli raha.
Meile Eestis sellist asja vist eriti ei tehta… või tehakse nii hästi, et keegi pole veel „vahele jäänud“. Ilmselt on selle tegevuse viljelemiseks vaja siiski mingit kriitilist inimmassi, mis Eestis puudub. Samas mõtlen, kas ma ise oleks nõus midagi taolist tegema, avaldamata, et teen seda kasu saamise eesmärgil…
Oh, tehakse palju, meil liigub tupperware, herbalaif, avon ja ka mingi võrkturukaubamaja, mille nimi mul meelde ei tule, kui tänu millele ma kaotasin usalduse ühe vana sõbra suunal. Kui ta mind raha nimel pettis, siis kaotas ta usladuse, aga kui ta tõsiselt rääkis, siis kaotas usalduse minu silmis tema terve mõistus. Kuuldes kui paljudes ajupesuüritustel ta oli käinud, ei välista ma seda viimast. Anyway, me ei suhtle.
Viral Marketing peakski olema võrkturundus Eesti keeles.
Aga mida viral marketingi all mõista? Mulle on jäänud mulje, et siin on enamasti tegu 1) populaarsete reklaamidega, mida inimesed YouTube’i postitavad ja üksteisele soovitavad ning 2) reklaamiga, mis piggyback’ib ennast mingi teenusega kaasa, nagu näiteks hotmaili kirjade lõpus olev reklaam, mis kutsub hotmaili kasutama.
See kui inimesele makstakse, et ta oma sõpradele ja neile, kes teda usaldavad midagi pähe määriks, siis see polegi enam teab mis viiruslik turundus. See on midagi muud. Petuturundus? Viral marketingi üheks tunnuseks minu jaoks on ilma varalise motivatsioonita tekkiv tahe kampaaniat või toodet populariseerida.
Aga kui läks rahaga motiveerimise peale jutt, siis loomulikult tehakse seda ka Eestis.
1. Igasugused kuulsused ja oma ala arvamusliidrid, kes mingi varalise motivatsiooni ajendil (kesk)erakonnaga liituvad ning sellisel viisil (kesk)erakonnale hääli püüavad.
2. Arstid, kes saavad raha selle eest, et kirjutavad välja konkreetse ravimifirma tooteid. Hiljuti oli mingis ajalehes pikem artikkel selle kohta, kuidas Eesti apteegid kasutavad pea kõik tarkvara, mis retseptid ja retseptid välja kirjutanud arstide nimed tarkvarafirmadele saadavad. Need omakorda müüvad andmed ravimifirmadele, kes saavad objektiivset infot selle kohta kui efektiivselt mingi arst mingi firma toodet müüb. (Äripäevas oli see vist? Delfi ka vahendas igatahes.)